Kalal

Vahel on mõni asi nii huvitav, et sa võid ennast unustada tundideks ja tundideks. See on eriliselt hea asi ja valmimise rõõm veel suurem. Tegemata jääb sellest siiski nii mõndagi - lihtsad asjad nagu söömine ja pesemine ja muu selline. Nii hea, kui meeldib teha midagi ja südamest. Aga ära unusta hingata.

Alati pühi jalad puhtaks, kui tuppa astud. Reeglid on sellised.

Tuult tiibadesse, ehk homme on kirjandi kirjutamine.

Eelmisest tõsisest kommentaarist hakkasin mõtlema, et milleks me presenteerime ennast paremini vastassoole või uutele tuttavatale?
Nagunii tuleb see kõik ju välja millised luuserid me tegelikult oleme. Meessugupool ehib ennast võõraste sulgedega, et naissugu ära petta, tekitades naisele pettekujutluse sellest, kes nad tegelikult on. Ja siis kui naine läheb õnge ja nad paarituvad ( saavad põgusamalt tuttavaks), tuleb välja, et ta polegi nii hombre, kui välja lasi paista. Ja see on eriliselt mõttetu ajaraiskamine.
Et siis loo mõte on see, et ma ei viitsi lasta näida ennast paremana, kui ma tegelikult olen. Pole mõtet osta siga kotis eks.

Kohtumiseni nädala pärast kallis üks blogi lugeja.

KÖHISIN NII KÕVASTI, ET OKSENDASIN PÕRANDALE JESS

Kauksi päevitama

M kui ma mõtlen siin tervislikumalt toituda ja üritan kohvist loobuda, siis karastusjoogi Coca Cola tarbimine, mis sisaldab kofeiini, pole vist eriti terane otsus?
Lollus on puhas ebaõnn. Enesepettus veel midagi hullemat.

Maavärk

Mõtlesin, et peaks rääkima sellest, kuidas ma sõnnikuga sõbraks sain, aitasin õunapuud istutada, oksi koristasin, klaasikilde korjasin, leidsin reliikviaid - roostetanud labida ja ämbri, kindlasti aastasadu vanad ja suure suure ajalooga. Oi kui nad vaid jutustaksid. Võiks veel rääkida kodukootud spaast ja puskarist ja siidrist. Tõsiselt mõnus nädalavahetus maal.
Puskar nagu alkohoolne jook oli omajagu kange ja pani seest õhetama, pidi teine lihaseid lõdvestama, tegigi seda.
Nii mõnus oli laupäevasel päeval täiesti mõttevaba olla. See oli selline eriline sündmus. Mitte absoluutselt polnud ühtegi kisavat ja häirivat argipseudovärki.

Tänusõnad B tädile.

Kohtumiseni linnas.

piip tuut piip

Pean mainima, et peale kolmandat päeva on päris imelik olla. Hommikusöögiks lusikas mett keele alla ja päevas 2 liitrit teed. Tegelikult, ei olegi väga keeruline. 90% ajast oleme rääkinud toidust. Ideesid on kõigil nii palju, öösel isegi näen toitu unes. Eile jõin värsket kasemahla, see andis ikka tugevasti energiat.
Aga mis värk sellega on, et kõik reklaamid on toidureklaamid ja igas filmis inimesed ainult söövad?
Ärge uskuge neid inimesi, kes ütlevad, et paastudes isegi ei mõtle toidule. Ma muud ei teegi, aga siiski on asi vaid mõtlemises. Jalutuskäigud on head, siis tõesti ei mõte toidule, vaid sellele, et ei minestaks ja ei kukuks kuskile kraavi. Üksi sauna ka pole mõtet minna.
Hetkel tundub keedetud muna selline gurmee ja seller hapukoorega mmm. Mõistmatu.

Kui tekib oht, et töökaaslased tahavad su toidu külmkapist ära virutada on lahendus lihtne.
Mu töökaaslased oleks pidanud need kotikesed enne mind avastama, sest imekombel kaovad meie kontorist nii präänikud kui kraanivesi. Vahel on kaduma läinud ka kiirnuudleid. Minu eest ei ole mõtet toitu peita kappi, ma võin selle peale tulla, et see peitub seal. Mind saab ainult petta, teha meelepetet. Hetkel mu kõht on nii tühi, et ainuke sõnum temalt mulle on rrr.