Surm on üks kummaline asi. Armastus/vihkamine/ükskõiksus. Kui kaotad lähedase inimese või hukkub kõrvaltänavas võõras, siis ikkagi kuidagi läheb kõhu alt õõnsaks. Isegi kui oled endale öelnud, et oled lõpetanud hoolimise ja olen ükskõiksuse radadel. Siis tegelikult see nii ei ole. Kahju, kui unustatakse, kui tähtis on perekond, isegi kui sa ei ole neid oma ellu ise valinud.
Minul isiklikult on kurb.