esmaspäev, 25. november 2013

jänesemask, aitab punastamise vastu

Tagumik krampis, õlg suurest koti kandmisest valus. Käin kioskist kioskisse, et leida imelehte Sirp. Otsin Maalehe alt, vaatan Ekspressi alla. Ei midagi. Kõik on läbi müüdud. Tartu Kaubamaja ajaleheriiul.
"Palju lugemist, kas pole?"
Ma teen endale vahel ikka nii nalja, kui mind äkitselt kõnetada või silmisidet proovida luua, hakkan ma rääkima, millegist seosetust ja nägu kipub tihti punaseks minema. "Ma otsin Sirpi."
"Miks just Sirpi? Kas sa õhtul mu sõpradega välja soovid tulla? Sa vist pole Tartust? Kas sa käid siin tihti?" Võtab juba oma telefoni välja ja vaatab küsivalt mulle otsa.
"See pole hea mõte. Ei käi." Nagu ikka kergelt punastan, torman välja ja hakkan naerma.

Palun ärge tekitake mulle paanikahäireid.

neljapäev, 21. november 2013

Posers

Eneseväljendus, aus eneseväljendus ja oma arvamustele truuks jäämine; tugevalt ja jalgadega vastu maad trampides. See on see, millesse ma usun.

Ma ei saa vaadata inimesi, kes salaja kodus kuulavad levimuusikat, mida raadiod röögivad päevast päeva aga nende näiline arvamus muutub kohe, kui keegi julgev väita vastupidist, popmuusika imeb vms". Poser ühiskond püsib tänu valedele ja inimeste mitte hakkamisaamisele tundest kõigile meeldida. Kuulagi Miley Cyrust ja ütle jah mulle kuradima meeldib. Mitte, ei ma kuulan ainult poser muusikat.

Tee seda, mis sulle meeldib, kuula seda mis sulle meeldib ja ära ole sõltuvuses teiste inimeste arusaamast, mis on mage ja mis mitte. Julge olla.

teisipäev, 19. november 2013

Sirp on teema

Ma mäletan seda, et keskkoolis pidi Sirpi lugema, et kirjandi jaoks häid tsitaate koguda. Siiani üritan vahel lugeda, aga kuivus ja justnimelt tekstitihedus paneb haigutama ja mõtted rändama ja loetud artikkel üldjuhul meelde ei jää.

Kanal kahes oli ka varem mõistlik uudistesaade, mis nüüd on Reporter. See on see hirm, mis paneb netikommentaariumid hetkel kihama. Näeme, ma mingil määral ootan.

kolmapäev, 13. november 2013

Oh My God

Oh My God on lause, mida sa võid röökida ekstaasist hea muusika korral või siis kui midagi on nii halb, et ropendamisest poleks ka kasu.

Oh My God on Von Krahli etendus, mis pani mind ennast tundama sellisena, et ka autoga ummikus seistes, kui telefon on tühi, auto raadio ei tööta ja sulle on autoga tagant kaks korda sisse sõidetud tundub ka parema meelelahutusena kui see rahamitteväärt etendus.

Etendus ise on häbiväärselt igav ja irriteeriv, andekate näitlejate surm. Näitlejate tõmblemine laval. Lihtsalt füüsiline teater, kus puudub sisu ja igasugune mõte.

Peale selle, et tahtsin kaaskodanikke hoiatada sellise mõttetuse eest, kustutati mu kommentaar. Vabandust.