Sõitsin rongiga Tartust kodu poole ja väike vastik hall masendus hiilis ligi. Isa käest rongilugemist küsides, ulatas ta mulle nagu teadlikult kätte "Sügisballi". Kiirustades ei olnud aega miskit muud haarata. Küll lugenud aga siiski uuesti seda tehes, vaadates akendes möödumas lehetedes puid ja jälgides inimesi rongis, võtsin ta siiski kätte ja lugesin läbi ligi pool sellest. Tallinna poole jõudes läks ilm vihmasemaks ja kadus soe tunne kuidagi. Sõnad raamatus ajasid peale mulle väikese halli masenduse. Tekkides Mustamäe majade suurusest ja tuledest pimeduses. Vaikides ta hiilis ja tuli. Nüüd on ta kohal ja jälle on pühapäev.
Kusjuures trepikojas on palli mängida palju lõbusam kui õues rohu peal. Pall kuidagi on huvitavam, kui ta hüppab trepiastmelt trepiastmele. Seda õpetas mulle mu ligi 3 aastane vennaraas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar