Mida mulle mitte kinkida

Esimene kink, mis mu südant rõõmust hüppama ei pannud: kuues B klass, jõuluklassiõhtu, kinkide aeg. Ja nagu alati, minul kõige kehvem kink - neoonkollane plastmassist rahakassa.Ootasin õhinaga, et millal mu päris kink tuleb.

Umbes kuusteist, kingiks elektripirnidega tulplamp ja sinine, läbipaistev kauss, selline kuhu mahub kaks küpsist sisse. Hetkel isegi korraks fiiliks seda tulplampi aga sai mõned aastad tagasi siiski saadetud taaskasutusmanu.

Seitseteist, sünnipäevaks kastan, ei mitte tühi pähkel ega täisjoonistatud joonistusplokk ega ka tammetõru vaid kastan. Aga kuna pidi õnne tooma, peaks nimekirjast maha kriipsutama.

Ehk olin kaheksateist kui sain sünnipäevaks näovärvide raamatu, värve polnud sees. Ebaõnn.

Koledaid rõivaid, salle, kõrvarõngeid suure blingiga ja muud kräppi olen palju saanud. Koleda kohvitassi viisin tööle.

Parimaks kingiks siiamaani on soekäepigistus või patsutus õlale. Ikka veel!